Õpilugu „Loogilise mõtlemise arendamine loogika-matemaatikatunnis”
2. ja 3. klass, loogika-matemaatikatund matemaatikast rohkem huvitatud õpilastele.
Autor: Kaire Kukk, Pelgulinna Gümnaasium.
Meie koolis on kasutusel mõlemad Lego WeDo variandid, nii 1,0 kui 2,0. Viimane on natuke keerulisem, lisavõimalustega, seal ühe tunniga (45 minutit) hakkama ei saa nagu WeDo 1,0 puhul. (Lego WeDo 2,0 on mõeldud robootika ja programmeerimise õpetamiseks, aga selle abil saab tutvustada loodus- ja täppisteaduseid ka laiemalt – toim.)
Mina kasutan Lego WeDo-d loogika-matemaatikatunnis, ehitame roboteid ja programmeerime nad liikuma.
Õpiloo eesmärgid
Lego WeDo kasutamine matemaatikatunnis arendab süsteemset ja ruumilist mõtlemist, ruumilist tunnetust. Õpilased peavad vaatama pildilist juhendit, nad peavad aru saama, mida tuleb teha. Seda nad oskavad tegelikult väikesest peale tänu Lego klotsidega mängimisele. Samas peavad nad mõtlema ruumiliselt, kuidas robotit kokku panna: mis tükk tuleb võtta, et näiteks ratast kinnitada ja mis üldse tuleb teha, et ratas liiguks. See on loogilise mõtlemise arendamine. See ei ole matemaatika tavamõistes, aga robootika annab matemaatikale ühe rakursi juurde, ei ole ainult nii, et liidan üks pluss üks. Kuna osale lastele on ikkagi matemaatika raske, siis Lego WeDo-ga näed, kuidas laps särab, ta saab siin oma eduelamuse. Lapsed on õhinaga tunnis, silmad säravad.
Meil on kasutada 14 komplekti. Kaks last tegutsevad ühe komplektiga, siis on terve klass hõlmatud. Meil on keskmiselt 25-27 last klassis. Lego tükid armastavad kaotsi minna, nii et üks komplekt on mul varuosade väljaandmiseks. Tund toimub siinsamas oma klassis. Sülearvutid, kuhu olen alla laadinud Lego WeDo tarkvara, toon klassi. Ühe arvuti taha saab panna kolm robotit. Pean ütlema, et rühmatöö ei ole vaikne tegevus, melu on klassis suur.
Kasutan Lego WeDo-d 2. ja 3. klassis. 3. klassi jaoks on Lego WeDo 1,0 lihtne, aga kui nad ei ole enne sellega kokku puutunud, siis sobib kasutada. Robotit tahavad lapsed igal juhul kokku panna. Programmeerimise juures saab anda lisaülesandeid, et robot teeks ka midagi muud kui juhendis ette nähtud. Siis nad ise nuputavad ja kombineerivad, see teeb ülesande raskemaks.
Olen lasknud neil teha ka loovülesannet, kus nad ise mõtlevad paari peale välja roboti. Seda saab teha siis, kui nad on juhendi järgi juba viis-kuus robotit kokku pannud. Roboti väljamõtlemine on neile suur väljakutse. Esimene kord ei saa 45 minutiga hakkama ei 2. ega 3. klass. Algul oli eesmärk, et lapsed koostavad kaasõpilaste jaoks ka roboti tegemise õpetuse, aga sellest ei tulnud midagi välja. Sain aru, et mul pole mõtet nõuda neilt kirjeldust, mitut valget või punast klotsi on kasutatud. Eesmärk on, et ehitage midagi valmis, ja see midagi peab midagi tegema: kas avab suu, liigutab kätt või jalga, häälitseb.
Mida rohkem õpilased roboteid kokku panevad, seda selgem arusaam tekib neil endal, kuidas ise robot välja mõelda ja mida selleks tegema peab. Loovus areneb, sest mida rohkem on robootika oskusi, seda suuremad väljakutsed esitatakse endale uute robotite väljamõtlemisel.
Seotus teiste ainetega
Robotiteemasid saab siduda mõne teise ainetunni teemaga. Näiteks saab Lego WeDo-s ehitada alligaatori, seda saab siduda loodusõpetusega. Teine seos on tööõpetusega, sest roboteid kokku pannes areneb laste peenmotoorika. Ja muidugi seos informaatikaga, lapsed õpivad programmeerimist.
Õpetaja osa
Õpetajana pean selle õpiloo ettevalmistuses ja läbiviimises väga jälgima tehnilist poolt: kas ma saan kõik arvutid käima, kas kõik akud on laetud, kas tuleb mõni arvuti välja vahetada. Ka lapsed unustavad vahel, et arvuti aku hakkab tühjenema, siis kaob ootamatult pilt ekraanilt. Ma ei juhenda lapsi nagu tavaliselt tunnis, vaid kui on tehniline probleem, siis ma lähen ja aitan. Mõnikord näitan oma arvutist projektoriga pilti seinale, see nõuab lastelt koostööd, tuleb oodata, kuni kõik grupid on valmis saanud, et järgmise etapiga edasi minna.
Kui ma tahan väga sisukat tundi, mitte lihtsalt, et vaatavad pilti ja panevad robotit kokku, siis tuleb aega arvestada 2×45 minutit. Saab teemat (näiteks alligaator) lastega arutleda, saab teha töölehti, saab lastel lasta filmida, kuidas nad robotit kokku panevad. Õpilased filmivad oma valmissaanud roboteid ka selleks, et kodus vanematele näidata käega katsutavat õpitulemust. Võimalusi on palju.
Õpilaste osa
Õpilaste osa selles õpiloos on tegutsemine. Ma ei pea kedagi tagant utsitama, et hakka nüüd tööle. Klassis on ka HEV-õpilasi, nad haakuvad selle tunniga hästi. Robootika puhul on õhin suur, lapsed ootavad, et saaks juba tegutsema asuda. Tavalises tunnis seda nii väga ei näe. Ja nad on kurvad, kui ülesanne osutub liiga raskeks või nad ei jõua ajaliselt valmis. Õpilased hindavad oma kätetööd, nad tahavad näha, kuidas see robot töötab, mille nad ehitasid ja programmeerisid.
Tagasiside ja kujundav hindamine
Pelgulinna Gümnaasiumis ei ole algklassides numbrilist hindamist, on kujundav hindamine. Matemaatika-loogikatunnis käivad lapsed, kellel matemaatika on tugevam kui teistel. Kasutan robootikat, et pakkuda tavapärases erilisemat. Annan tagasisidet, WeDo puhul on väga hea nende tegevusi hinnata. Kõigile saan öelda, et oled väga hästi hakkama saanud. Mõnikord annan tagasisidet meeskonnatööle. Tagasiside mõttes on see tund lapsele õnnestumise koht.
Soovitused õpetajatele
Õpetaja peab arvestama, et tuleb jälgida tehnilist poolt ja et Lego väikesed tükid kipuvad kaduma. Õpilastele tuleb toonitada, et nad peavad tegevuste järjekorrast kinni pidama ja täpselt õpetust/juhendit jälgima/lugema, muidu juhtub, et robot ei lähe käima. Eraldi tuleb tegeleda ka õpilastele Lego WeDo programmi selgeks õpetamisega. Tuleb harjutada ja praktiseerida, kuidas saab roboti erinevaid tegevusi tegema panna.
Õpetajal peab selle õpiloo puhul endal olema mingigi arusaam tehnikast. Aga kogu õpilugu on suures osas vastastikune koostöö lastega.